PUHKUSEREIS EUROOPAS 2007

...ehk kax nädalat ratastel!
Reis kestis 2 nädalat. Starisime 29.06 ja tagasi jõudsime 13.07. Reisiseltskond koosnes 11 inimesest: mina, Mitz, Helga ja Priit, Kristi ja Raivo, Otsa, Helen ja Aimar ning Mariliis ja tema uus polt Jaak.

Eesti-Läti-Leedu
Budabest-Praha, Praha-Tallinn. Jõudsin enamvähem graafikus tagasi Eestimaa pinnale. Tormasin tööjuurest läbi, jooxin ka korra panka, võtsin taxo ning kimasin Mustakale korterisse, et üx kohvrisisu teise vastu vahetada. Siis istusin autosse ja kihutasin 120km/h rauas Haapsalu poole. Siiamaani on selgusetu, kuidas ma sinna üldse jõudsin, sest autojuhtimise asemel tegelesin ma söömisega ja telefoniga rääkimisega ning kuna viimane pange pani, siis telefonilt aku tagant võtmise ja tagasi panekuga. Koju jõudsin, siis närvid ütlesid üles - krdi telefon ja siis mu vend kah! Lõpux tulid Priit ja Helga ning korjasid mu koos tavaariga auto peale ja me läxime ka Mitzi järele. Siis selgus, et olin passi Tallinna korterisse sahtlisse jätnud. :D Olin korra mõelnud isegi selle kaasa haaramisele, aga kuna stardiga oli nii kiire-kiire, siis mõte jäi ainult mõttex. Olin niigi selle tempo juures juba hullumas, et midagi maha ei unustax ja samas pole ammu aega enam passiga reisinud. Kimasime siis Pärnu asemel Tallinna tagasi mu passi järgi ja siis Pärnu ja Ikla poole. Iklas tegime kiirelt burgsid ja läxime piiri ületama. Öösel läbisime peatusteta Läti ja Leedu. Kell 5 hommikul jõudsime Poola piirile, kus teise masina seltskond meid ees ootama pidi.

Poola-Poola-Poola
Kimasime teistest märkamatult mööda, kuid nemad nägid ja treffasime kuskil teeääres ning asusime üxteise järel edasisele teekonnale. Poola, Poola, Poola, ärkvel olek, uni, ärkvel olek, tudu, Ocwiecimi silt ja suund Auschwitzi peale. Läxime vaatasime neljakesi kunagise koonduslaagri üle, kuna teised olid vahepeal peatunud ja jäid meist kuhugi maha. Muuseumi külastus on tasuta ja kuna me Auschwitz II-Birkenaud üles ei leidnud, siis piirdus külastus ainult Auschwitz I-ga. Sisenesime territooriumile väravast, mille kohal text: "Arbeit macht frei", mis piiratud mitmekordse okastraatpiirdega ja kus punased tellistest majad, mis esmapilgul nägid päris kenad ja korralikult vanad kortermajad välja. Nende sisemuses oli väljapanek koonduslaagris toimunu ja vangide kohta. Hunnikutes hamba- ja muid harju, hunnikutes prille, jalanõusid, proteese ja karkusi, potte-panne, naiste juuxeid, milledest kootud kangast on mõnel meil äkitsi antiikmööbelgi kodus jne. Fotod vangidest, väljapanek vangide eluruumidest ja -tingimustest. Kinnipidamis- ja piinamiskambrid, hunnik gaasikanistreid ja see jube hais, mis südame pahaks ajas. Kole koht!

Kuna Wieliczka soolakaevandus jäi ka sinna Krakovi ümbrusesse, tegin ettepaneku ka seda külastada, kuigi ei mina ega keegi täpselt selle asukohta ei teadnud. Kellelgi polnud selle vastu midagi. Teeolud olid jubedad, Priit kihutas nagu hull ja mul läx süda pahax. Pisikese riiuga jõudsime sinna kohale. Me kõik olime sõitmisest väsinud ja näljased. Priit ja Helga otsustasid mitte ühineda ja me Mitziga laskusime kaevandusse (pilet 45 zlotti/in). Viimasest inglise keelsest ekskursioonist jäime me maha, aga ka koos poolakatega oli seal all põnev. Üx neiu oli nõnda vastutulelik, et tõlkis meile. Laskusime kaevandusse mööda puutreppi ja lõppu polnud kuskilt näha. Temperatuur langes ja puhus tuul. Olime 135 m sügavusel maapõues, kus sooja vaid 15 C. Kui sool on muidu valge, siis jahvatamata kujul maapõues on täitsa tumehall. Hingates tundsin kurgus kuidas sool kriipis, see ei olnud ebameeldiv, olen varemalt ka ravieesmärgil soolakambrites viibinud. Kaevanduses räägiti meile soola ravi ja kasulikkuse avastamisest, selle kaevandamisest, transpordist, müügist ja ka muinasjuttu ja müüte vahepaladena. Vaatasime üle erinevad kambrid ja kabeli laadsed ruumid ning kõige vägevam oli Saint Kinga kabel, mis sarnanes ballisaalile ja kus oli altar nagu kirikus ning "Püha Õhtu söömaajast" erinevaid soolaraiutud pilte, lisaks rippusid laes tohutud kroonlühtrid. Seal on võimalus lasta end ka paari panna ja korradada erinevaid üritusi. Kui ma nüüd õieti aru sain, siis 1h rent maxis 100 000 EEKu!!! :D Ekskursioon pidi kestma 1,5h, kuid viibisime maa-all oma 2h, sest üles sai ainult liftiga ja sinna oli meeletu järjekord. Lift koosnes nagu mitmest erineval tasandil olevast liftist ning ühte pressiti päris mitu inimest sisse. Päris kiiresti jõudis ülesse. Fantast koht, soovitan soojalt kõigil vaatama minna!

Slovakkia-Ungari
Soolakaevandus vaadatud liikusime edasi Poola-Slovakkia piirile, mille ületades otsisime kuskilt mägikülakesest ööbimiskohta. Ühes hotellis olid kohad täis ja järgmine koht ütles sama. Keegi inglise keelt ei rääkinud. Aru saadi küll, et tahame öömaja, viimast hakati ka orgunnima. Tuli juhataja ning meile leiti majakestes pisikesed korterid, mis olid päris superluxid. Võtsime mõned õlled, istusime mõnda aega meil nö. elutoas ja läxime tudile. Ja seda voodisse!!!

Hommikul läxime hommikusöögile, tegime check out-i ja hakkasime edasi liikuma. Teepeal käisime miskit tanki vaatamas, kus olex olnud võimalus ka lõbusõitu teha, aga rahvast oli liiga vähe. Tegime poepeatuse Lidl-is, kuid kaardimaxet polnud. :( Võtsime järgmisena Tesco ette ja nö. tankisime toidu ja joogipoolisega. Edasi meenuvad mulle vaid mägiteed, millede vahel me tiirutades Ungari poole kimasime ja üx kindlus mäe tipus.

Unagris võtsime suuna Budapesti, kust olin just paar päeva eest tagasi tulnud ja Balatoni peale. Budapestis tegime väikese kaubanduskeskuse peatuse, sest Mitzil oli hädasti lühkareid vaja. Läxime siis ainult ühte poodi, kus sai kaardiga tasuda ning võtsime sealt ühed ära. Päevalillede põllu ääres tegime pildistamispeatuse. Teel Balatoni äärde tegi Priit oma Seatiga kiirusrekordeid. Pärast Poolat ja Slovakkiat oli päris mõnus mööda kiirteed sõita. Vahepeal jäi tee äärde tsirkus ja selle kõrvale miske sõjaväetehnika, mida mina ei viitsinud vaatama minna. Siis ütles GPS, et pööra paremale ja sõida praamile!!! :D Ja ees oligi praam, mis meid teispoole Balatoni viis, kus juba eelmisest päevast meie pool reisiseltskonda ees ootas. Panime telgid püsti, käisime järves ujumas, sõime väljas õhtust ning õhtul tegime väixe tequila ringi ja läxime Kreeta stiilis majade juurde purskaevu juurde lolli mängima ja pärast diskole. Vahepeal suutsin omale sellest reisist märgi, st. meeldejääva armi põsele kõrvetada. Ai-ai, aga seda korrax. Siis pidutsemise käigus see ununes. Mitz läx vahepeal kaduma. :( Väidetavalt eksis ära ega leidnud me telkimiskohta üles. Usun ma jah! Saabus varavalges, aga mina puxisin ta telgist minema. Vaeseke magas too öö Otsa juures. :D Ja hommikul oi-oi, too tequila andis terve päeva tunda! :( Ja edasi Kreeka poole!

Serbia-Makedoonia
Ungarist liikusime otse alla Serbiasse. Piiril mõtlesin oma ID-kaarti katsetada. See pandi passide pealt kõige esimesena kõrvale. Siis loeti passid kokku, et 3 tk, aga teid 4 ja Priit ulatas ka minu passi templi saamiseks letti. Serbias võib viibida ka ainult 24 tundi! Meelde jäid suht räämas majad ja punased veidrad autod majade ees. Esimene ehmatus oli Belgrad, kus kahel ristmikul kohe murjamid oma aknapesuga ründasid. Üx pääses ka klaasi nühkima, viskasime pool € talle. Kõrval võis näha autot, mis ilmselt maxmata jätmise pärast teelt kraavi oli lükatud. Edasi õnnex seisma ei pidanud, läbisime Belgradi mööda kiirteed. Uhh kui kole linn see on! Palju pooleliolevaid maju, milledel esimene korrus või pool majast väljaehitatud, teine pool seisab tühjana ja seal kuivatakse pesu vms. Bmwga rullnokkasi neil pole, on hullumeelsed, kes linna kohal lennukiga kaootiliselt tiirutavad. Kihutasime edasi. Kiirtee maksudega kooriti meid mõnuga, sest kohalikku raha meil polnud ja kaardimaksed puudusid ning väixeim paberaha Eurodes on 5€! Priit tegi ka uue kiirusrekordi 180km/h sellal kui mina tagaistmel magasin. Teel toimus meil autos ka üx mõnusa huumoriga seik, kui tahtsime kohalikust Serbia raadiost misket lugu teisele autotäiele rahvale lasta. Selle asemel, et lällar (suhtlesime omavahel nimelt raadiosaatjatega) kõlari juurde panna, pani üx tegelane selle hoopis raadio juurde! :D Edasi kasvas sest asjast too reklaaminali - "Näete?!" :D

Kuna Ungaris piirile sõites tehti palju peatusi, siis väga kaugele me Serbias ei jõudnud ja otsustasime ööbida. Esimeses peatuspaigas oli ka miske motell, aga vett polnud ja wc-d olid umbes ning haisesid. Poisid käisid ka tube vaatamas, mida hiljem kommenteerisid kui ruume, kuhu rekkamehed litsidega läbi laoruumi midagi tegema lähevad. :$ Edasi sõites leidsime hotell Nais-i***, mille 3 tärni mulle selgusetux jääb. Tegemist oli ehtsa Nõuka aega meenutava hotelliga, mille toad olid täis suitsetatud. Igatahes ajas ta asja ära ja kahene tuba kingsize bed-iga maxis 50€. Kingsize bed tähendas muidugi nende mõistes kahte voodit, mis on kokku lükatud! :D Vähemasti sai linade vahele voodisse! Palav oli magada, kohutavalt palav. Hommikusöök oli vägev! :D Kurja olemisega kongus ninaga onu uuris-puuris toanumbrit võtme küljes. Kobistas siis köögi poole ja tagasi tuli paari taldrikuga, millel siis üx veider kukkel, võipakike, sulatatud juust, moos, mesi ja keedumuna. Lisaks tõi veel miske veidra viljakohvi ja kuuma piima ning meie mõistes pitsi sees apelsinimahla. Pärast sööki läxime selle hotelli uhkust üle vaatama, st. basseini. Ja tõepoolest, bassein oli ainuke asi, mis neil tasemel oli. Sinna lubati ka kohalikke (oli vist) 200 kohaliku raha eest!

Pärast basseinis sulistamist liikusime edasi. Läbisime Makedoonia, kus meid kiirteel jällegi kooriti, aga esimeses kiirtee maxupunktis suheldi meiega Eesti keeles. Samuti öeldi tanklas meie pihta "friends". Eesti oli nimelt esimene riik, kes tunnustas Makedoonia iseseisvust! Makedoonia oli muisu suhteliselt pisike riik ja läbisime selle kiirelt. Saime ka passidesse paar templit jälle juurde. Loodus oli veits kenam kui Serbias. Tegime isegi pildistamispeatuse.

Kreeka
Ja jõudsime jälle Euroopasse!!! :P No on kohe hoopis teistsugune. Kiirtee, mille keskel õitsvad põõsad ja kaunis loodus auto aknast vaadates. Leidsime Olümpose mäe kõrval Egeuse mere ääres kämpimiskoha, kus püstitasime oma laagri ja läxime kõrval olevasse restosse õhtust sööma. Tellisin oma lemmikroa - kanafilee, mis oli delicious, kuigi millegi pärast armastavad kreeklased selle puiseks küpsetada. Veel nautisime kuupaistet rannas ja sukeldusime telki magama.

Järgmisel hommikul käisime korra ujumas, korjasime oma laagri kokku ja suundusime Olümpose mäele, mille tippu me päris ei jõudnud. Tipu vallutamine oleks võtnud aega oma 5h ja alla tulek teist sama palju. Ammutasime väikesest joast jääkülma allikavett ja tegime plätad jalas väixe tripi üles poole. Päris võhmale võttis. Külastasime teel alla ka misket kloostrit, kus pidime territooriumile pääsemiseks põlvi katvad hilbud omale peale tõmbama ja kohalik munk tegi meile tillukese ekskursiooni. Lõpetasime nende suveniiripoekeses, kust ostsime nänni ja kreekapähkleid. Kohalikus mägilinnakeses tegime õhtusöögi ja ostsime veel tiba suveniire ning suundusime edasi ranna poole kämpingutest kubisevasse piirkonda. Kui olime kämpa välja valinud ja seal telgid püstitanud, käisime Egeuse meres ujumas ja õhtul tegime väixed napsud. Helgaga läx meil tiba urisemiseks. Erinevad iseloomud, põhimõtted ja kasvatus. Õnneks rääkisime asjad selgex, leppisime ära ja rohkem ei tülitsenud terve reisi jooxul.

Olenemata sõbralikest sipelgatest jäime sinna kämpingusse ka teiseks ööx. Veetsime 3-4h rannas merd, tuult ja päikest nautides. Siesta ajal tegime Priidu autos konditsioneeri saatel külmkappi. Pärast väikest Mitzi toodud burgsi kustusin ma meie telki. Jäin täitsa magama ja nägin ka und! Helga ja Mitz äratasid mu üles: "Ujuma!" Tuul oli tõusnud ja meid ootasid ees megad lained, millest me üle püüdsime hüpata. Pärast dušši all käimist külastasime eemal olevat kindlust ja ründasime Fast Foodi, kus super head burgerid!!! :P Tegime kohalikest "supermarketitest" ostud ja chillisime telklas.

Hommikul käisime kiirelt ujumas ja tormasime sööma. Õnnetuseks oli Fast Food veel kinni ja me alutasime Ateena poole kimamist. Teel külastasime Lidl-it, et toidu ja joogiga endid varustada. Ateena üllatas meid oma suurusega ja meeletu liiklusega. Kämping, mille Aimar välja oli vaadanud, oli full. Läxime kesklinna, parkisime autod ja alustasime oma kultuuriprogrammi. Ebaõnn - Akropolis oli suletud, jõudsime liiga hilja ja sealses amfiteatris hakkas kontsert. :( Shoppasime suveniirikates, panin teele postkaardi ja liikusime Ateenast välja. Teel käisime ainsas Kreekas nähtud Mc-is söömas. Veel nägime suurt tulekahju, mis leegitses ulatuslikult mäe nõlvadel. Kurb vaatepilt. :( Telkima läxime kuskile sektorisse, kus öösel öeldi meile üx ja hommikul teine hind.

Hommikul oli palav, palav. Konstantselt püsis päevane temperatuur terve reisi vältel +35C. Päike hakkas meie tegile paistma ja pidime seda varahommikul ühest platsi servast teise lohistama. Täna hakkasime siis Kreekast lõpux ka välja liikuma. Mitz urises mu kallal, kui olin lõõpinud tiba misket ta õllejoomise pihta. Ja esmakordselt tekkis selle reisi jooxul hirmus isu juba kodus olla. Aimari mõte üle mägede Bulgaariasse minna luhtus. Esitex ei leidnud me õiget teeotsa üles, keegi kohalik saksa keelt kõnelev vanamees juhatas ja siis piiril saadeti meid tagasi. Nimelt oli piiripunkt kohalikele ületamisex, aga kaardil tähistatud kui rahvusvaheline. :$ Kolistasime sama targalt alla tagasi. Oi kus mul on süda paha nendest mägiteedest. Läksime Aleksandroopolisesse ööbima, panime järjekordse laagri püsti, keetsime ka makarone konservlihaga ning jälle läx käest ära. Mõnel! ;)

Bulgaaria
Uus üritus Bulgariasse jõuda. Bussirahva kaardilugemine jätab soovida. Tahtsid äkitsi Türgi poole kimada. :D Sõitsime siis meie ees paralleelselt Türgi piiriga. Ja Bulgaarias kordus sama asi. Aimari idee kiirteed mööda Burgasesse sõita muutus Türgi suunas põrutamiseks. :D Meie gpsu ja kaardi järgi sõitsime lõpux Musta mere poole. Peale selle tuleb silmi ka suunaviitadele vahepeal tõsta! Hea huumor oli muidugi ka see, et inimesed tõsimeeli uskusid, et Varna asub juba Rumeenias, sest AutoRoute näitas maakondi. :D Pisike eeltöö olex ära kulunud! Kuigi sel polex ju vahet olnd, kui me ka olex Rumeeniasse välja sõitnud. Bulgaaria võrreldes Kreekaga on nagu siga ja kägu. Minu suureks hämmastuseks uhkeldas vastne Euroliidu liige igal sammul oma liikmestaatusega. Igal onnil, hütil ja laudal lehvis küljes riigi- ja Euroopa Liidu lipp ning kõrval järas heina eesel. :D Ja teed on siin katastroofilised. Muidugi Mustale merele lähemal asjalood muutusid. Burgasest sõitsime läbi. Mingis väiksemas linnas käisime ühe hotelli restos söömas ja toit oli SUPER!!! Saime kenasti €-dega maxta. Liikusime edasi ja otsisime kämpinguid. Paari nagu nägime, aga panime 100ga mööda. Jaak ja Priit käisid hotellis kämpade pihta pärimas ja vastuseks said, et nende asemele on ammu hotellid püstitatud! :D Tegelikult ka! Seal piirkonnas toimus meeletu arendus ja ehitustegevus - hotell hotelli ja kortermaja maja otsas. Kuskil metsavahel mägedes käisime tankimas ja vaene Mitz sai kassapidajalt niimoodi sõimata et vähe pole: "Oled sa puhta lollakas, et maxad kahte õllet kaardiga?!!" Tädi ise lappas kaardimaxeterminali manuaali! :D :D 20 km enne Varnat pöördusime kuskile metsatuka sisse **-i hotelli ööbima. Hotelliesises välikohvikus sõime ka õhtust ja tegime mõned joogid.

Järgmise päeva lõunal liikusime Varnasse ja sealt edasi Kuldsetele Liivadele. Majutuse otsimisega venitati kõvasti. Noormehed otsustasid miske motelli kasuks, aga kui selgus, et maxmiseks on kohalikku raha vaja, sõitsime raha välja võtmiseks järgmisse piirkonda edasi, kus tänavatel käis tohutu melu. Käisime raha vahetamas ja söömas ning otsustasime ühe odavama hotelli kasuks - Aprhodithe****. Maandusime oma kenas helesinises hotellitoas, vahetasime riided ja läxime mere äärde. Arvasin, et Mustas meres on vesi soolasem, aga võta näpust, Egeusele jäi ta alla. Õhtul tegime väixed snapsid ja läxime Party Streetile chillima. Meid meelitati mingisse välibaari, kus lubati, et pärast esimesi jooke 70tk kamba peale tehaxe meile tasuta. Jõime tellitud joogid ära ja ka esimese ringi baari polseid shotte, aga järgmise ringi aniisiviin meil alla ei läinud ja võtsime kiirelt arve. Liikusime edasi. Mitziga läx meil üx moment jälle raginax, kui ta üritas korrata sama, mis Balatoni ääres :D ja me kaotasime kõik ülejäänud ära. Hiljem muidugi leidsime jälle ülesse, aga klubisse minejaid too õhtu polnudki.

Hotellis sõime buffee hommikusöögi ja tormasime 3-x tunnix randa. Rand oli rahvast puupüsti täis. Polnud kohtagi, kuhu end maha laotada. Ja vesi kubises ka suplejatest, seega ujuda oli võimatu. Osad meist käisid jetiga ja banaanil sõitmas. Mina võtsin oma valgele nahale tiba jumet. Põletasin oma näo. Hiljem käisime shoppamas, kuid leidsin vaid suveniire. Pimedaks läx, siis pidutsesime hotelli rõdul. Kuna Mariliis ja Jaak olid kõrvaltoas, siis oli meil võimalus rõdu meile mõlemale avada ning rohkem rahvast seal mahutada. Enne kui kõik lõpux end välja suutsid venitada, käisime Mitziga veel mulle riideid tiba shoppamas. Enamjaolt oli tegemist muidugi Türgist pärit vuffel-kaubamärkidega, aga leidsin õnnex selliseid poekesi, kus miskeid nõmedaid firmamärke riietel küljes polnud. Kuna me klubisse ei viitsinud minna, siis istusime Mitziga ühte pubbi maha, jõime mõned kokteilid ja käisime jalutamas.

Rumeenia
Startisime koduteele. Hotellis läx jälle nende hindadega vaidlusex, sest algul öeldi üht ja lõpux tuli hoopis uus hind. Bussirahvas läx Bulgaarias veel siletax sõidetud rehve uute vastu vahetama, aga meil polnud mõtet neid seal oodata ja kimasime edasi Rumeeniasse. Peatusi meil oli vähe, aga sattusime Bucaresti ümbersõidul ummikusse. Piastetsis hakkas aga hoopiski sadama. Lõi välku ja müristas. Iseenesest seal mägedevahel, kus kõrval voolas ka jõgi, oli ääretult romantiline. Polex vaid sadanud. Mäed aurasid. Ma polnud midagi sellist varem näinud! Varakult läks pimedaks ja Priit kihutas mägedes nagu hullumeelne. Jõudsime Rumeenia piirilinna Ungari äärde ja tegime seal suvalises tanklas peatuse, et mõned tunnid tukkuda. Teised olid meist paar tundi rehvivahetusega maha jäänud. Rumeeniast jäid veel meelde Dacia ees, Dacia taga, Dacia kõrval. Daciad on Rumeenias nagu kultusautod, tegelikult neid uusi toodetaxe seal!

Ungari-Slovakkia-Poola-Leedu-Läti-Eesti-HAAPSALU
Pärast 5h uinakut ja sirutusi ületasime piiri. Saime Ungaris täiega lüpsta, kui kaardimaxe läbi ei läinud ja tangitud kütuse eest €-dega maxime. Urrrr. Vihale ajab lausa. Kimasime edasi. Slovakkiast on meeles jälle mäed ja mägiteed ning tankid. Siis Poola-Poola-Poola ja hunnik rekkasid.Öösel oli meie teine reisiseltskond meist vahepeal mööda kimanud, aga olid kõigest 1h võrra eespool. Leedu piiril istus Mitz rooli ja kimas öö läbi kodu suunas. Leedu-Läti piiripunktis ma magasin ega mäleta piiriületusest tuhkagi. Iklas, aga otsisime üles tuttava tankla ja tegime jälle burgsid! Enne 8:00-i jõudsin koju ja ootasin emmet, kuna kodu võtit mul polnud. Olin rampväsinud, kuid uni kadus päeva jooxul ja magama sain alles 22:00. Segane!


See oli mu esimene ja viimane autotripp - istme maitse täiega suus! Lennureisid on ikka tunduvalt mugavamad ja ei pea ööbimise pärast tõmblema. Milleks sõita 4 päeva autoga, kui lennuk lendab 4 tundi??! Pealegi ei tule minu meelest autoga mitte kuidagi odavam see reis. Lennupilet tuleb lihtsalt õigel ajal bronnida! Muidu võib iseenesest rahule jääda, kuid kahju on ka sellest, et ma ei tea isegi kuidas Kreeka või Bulgaaria keeles "tere", "aitäh" ja "head aegagi" on!!! :( Peale päeval päevitamist olex võinud ju end õhtuti siis ka kultuurselt harida, aga enamusel meeldis hoopis õllet kaanida ja enamuse hääled lugesid. Igatahes on mul viimase 5 aasta parim päevitus peal, kuigi olen lumivalguke edasi ja parimat tulemust näeb vannitoas päevituste rantidest ning õhtul hämaras! ;)